Kommenteeri

MÕDU - mis värk selle meega on?


Iidne meejook – MÕDU! Vanim inimestele teadaolev (100% gluteenivaba) alkohoolne jook, kääritatud mee, vee ja pärmiga. Olemas olnud tõenäoliselt nii kaua, kui mesilased on mett teinud ja inimesed selle üles leidnud.

Vanimad teadaolevad tõendid mõdu kohta tulevad Põhja-Hiinast Henani provintsist, hinnangulise vanusega umbes 9 000 aastat. Mõdu esineb sageli ka Skandinaavia mütoloogias ja oli viikingite ajal elanud inimeste igapäevasel toidusedelil. Vanad kreeklased nimetasid seda "jumalate nektariks" ja populaarne oli mõdu ka keskajal, mil seda toodeti laialt kogu Euroopas. Täna on klassikaline mõdu ainult meest kääritatud, ca 6-20% alkoholi sisaldav jook, mis võib olla kas väga magus, väga kuiv või midagi vahepealset.

Suure tõenäosusega valmistas mõdu ennast ise ammu enne, kui inimene sellesse protsessi sekkus. Loodus tegelikult ei vaja mõdu kääritamiseks inimest: kui mesilased taru hülgavad, sulatab päikesesoojus aeglaselt vaha, sulgedes sees olevad koostisosad. Vihmavesi ja metsik pärm teevad ära ülejäänu.

Kuigi kääritamisega saab loodus iseseisvalt väga hästi hakkama, siis on inimesed teadlikult endale alkoholi tekitamisega tegelenud tsivilisatsiooni algusaegadest peale. Üsna mitmed ajalooga hästi kodus olevad teadlased usuvad nüüd tõsimeeli, et inimesed jäid küll paikseks, et kasvatada teravilja, aga mitte leiva vaid pigem õlle tarbeks! Mõdu ja õlu on aga ajast-aega käsikäes käinud.

Kuigi jahimeestele metsas sügiseti mõni purjus põder ikka vastu tuleb, siis on inimesed (ja teised primaadid) loomariigis ühed vähesed, kes teadlikult naudivad etanoolile järgnevat positiivset reaktsiooni. Nimelt aitab etanool mõõdukates kogustes ajus vabastada serotoniini, dopamiini ja endorfiine – keemilisi ühendeid, mis muudavad meid (vähemalt hetkeliselt) õnnelikumaks. 

Algas see inimese sõltuvus alkoholist ilmselt puu otsast alla kukkunud ja seejärel looduslikult käärima läinud puuviljade söömisega. Seejärel hakkas inimene alkohoolseid jooke endale tootma ise ja pole sestpeale enam tagasi vaadanud. Ei ole ka väga põhjust.

Meega alkoholil on seega pikk traditsioon ning meist oluliselt pikema joogikultuuriga maades on vastavalt meejookidele erinevaid nimetusigi palju, mõned enamlevinud:

  • Traditsioonililne mõdu: valmistatud ainult meest, pärmist ja veest. Võib olla kuiv või magus. Kõige keerulisem valmistada, sest kui muid maitseid ei lisa, siis on näiteks madala kvaliteediga mett raske joogis peita.
  • Acerglyn: mõdu vahtrasiirupiga.
  • Bochet: tumedama tooniga mõdu karamelliseeritud meest. 
  • Braggot: pigem õlu meega kui vastupidi.
  • Capsicumel: mõdu vürtspipardega (chilli-mõdu).
  • Cyser: mõdu, kus vee asemel on kasutatud õunamahla või siidrit.
  • Hydromel: madalama alkoholisisaldusega, nn session-mõdu.
  • Pyment: mõdu (pigem Melomel) viinamarjadega.
  • Melomel: mõdu marjade/puuviljadega.
  • Metheglin: mõdu taimede ja/või magusamate vürtsidega, ka soojendatav nn jõulumõdu.

Täna ei ole mõdu enam ammu "magus meeõlu", kuigi selline kuvand on jooki kaua saatnud. Kääritatud jook, millele on lisatud mesi pärast kääritamist, on meeõlu, mitte mõdu. Jah, enamus meeõlledest ja suur osa mõdudest on pigem magusad küll. Müügil on aga juba mitmeid vägagi erilisi, sealhulgas täiesti kuivaks kääritatud mõdusid.

SIP kaupluses leidub mõdusid üsna mitmelt tootjalt. Suurepärane kodumaine mõdukoda, mida seejuures väga soovitame, on näiteks NÖÖSKER. Nende mõdude eripärast on kirjutatud lugusid, tehtud telesaateid, varsti hakatakse ka laulma. Mõnust ja mõdust! 

Asjaliku ülevaate NÖÖSKERi mõdudest, nende tootmisest ja kõigest muust saab 16.12.2023 ERR saatest "Maahommik":


Lisa kommentaar

Email again: